Veerežiimi kujunemist mõjutavad oluliselt piirkondlikud faktorid. Nende hulka kuuluvad vesikonna järvisus (järvede osa valgala üldpindalast protsentidest), paisude hulk jõgedel, jõgede voolusängi kinnikasvamise intensiivsus, lobjaka- ja jääsulu tekkimise tingimused, maakoore tektoonilised rikked, karsti olemasolu, paleohüdrograafiline võrk ja maapinna struktuuri iseärasused.
Peipsi järv ja Võrtsjärv tekitavad Narva jõel ja Emajõel erilise äravoolurežiimi. Peipsi järv ühtlustab Narva jõe äravoolu, kuid talve alguses väheneb mitmete faktorite mõjul järsult (50-150 m3/s) vooluhulk jõe ülemjooksul. Emajõe ülemjooksul Pede jõe ja Võrtsjärve vahel voolab vesi kevadise suurvee ajal tagurpidi – Võrtsjärve poole. Selle põhjuseks on Võrtsjärve hilisem jääst vabanemine ja aeglasem veetõus. Tagurpidi jookseb Emajõgi Pede jõe ja Võrtsjärve vahel ka tulvavee ajal. Mere ja järvede kõrge veetase põhjustab veetaseme tõusu neisse suubuvates jõgedes, nt Emajões, Väikeses-Emajões, Pärnu, Pirita, Piusa, Võhandu ja Õhne jões. Veevaeseil aastail jäävad need jõed aga madalaks. Lobjaka- ja jääsulg ning nüüdisajal ka jõgede kinnikasvamine tekitavad veepaisu. Äravoolu moodustamisel on erilised tingimused karsti piirkonna jõgedel. Samuti on erilised äravoolutingimused Soome lahte suubuvate jõgede ja Lõuna-Eesti jõgede mattunud orgude levikualal. Mattunud orge mööda toimub vee äravoolu kadu survevee toitumiseks ja vee ümberjaotumine naaberbasseinide vahel. Veekindlad ladestused põhjustavad Pärnu ja Kasari jõe vesikonnas suurveeajal suuri vooluhulki, madalveeperioodil aga mõne jõe äravoolu katkemise.
Peipsi järve kõrged veetasemed olid Eestis probleemiks juba XIX sajandil. Andmed üleujutuste kohta pärinevad aastaist 1840, 1844, 1867. Nii Eesti kui ka Venemaa teadlased (K.E. von Baer, G.Helmersen, I.Spindler, E.König jmt) on uurinud Peipsi järve ning otsinud järve veetaseme alandamise võimalusi. Pärast 1924. aasta järjekordset üleujutust, kui veetase oli 375 cm üle Mustvee jaama graafiku nulli (kõigi aegade kõrgeim tase), muutus probleem uuesti aktuaalseks. Siis peeti otstarbekaks parandada Narva jõe väljavoolutingimusi Peipsi järvest. Selleks süvendati Narva jõe sängi ning ehitati voolu suunav tamm ja setteid koguvad vooluga risti olevad buunid.
Eesti jõgede ja järvede veerežiimi aastases tsüklis on kaks suurt veetõusuperioodi: kevadine suurveeperiood ning suviste ja sügiseste intensiivsete või pikaajaliste sadude tõttu tekkinud tulvaveeperiood. Suurvesi tekib talviste jää- ja lobjakasulgude tagajärjel. Kevadine suuvesi moodustab 35-40% aastasest jõgede äravoolu mahust.
Kevadine suurvesi on veetaseme kõrgseis, mille põhjustab kevadine jää ja lume sulamine. Kõrgvee tekke põhjuseks on veepinna vähene langus, kitsad jõesängid ja luhad. Eriti kõrge kevadise veetaseme tekitavad suured lumeveevarud, kaua kestnud külm sulailmadeta talv ja hiline vihmaga kaasnev lume sulamine.
Kevadise üleujutuse korral võib üleujutatud maa-ala Eestis ulatuda kuni 900 km2-ni. 1931.aasta kevadel moodustas üleujutatud maa-ala 2% vabariigi territooriumist.
Tavaliselt algab suurveeperiood Eesti jõgedel ja järvedel märtsi viimasel dekaadil või aprilli esimestel päevadel. Suurveeaegne veetaseme tõusu intensiivsus on kõige tuntavam Lääne-Eestis, kus kevadised loodusnähtused kulgevad ühel ajal ja mööduvad kiiresti. Liivi lahe vesikonna jõgede (nt Pärnu ja Kasari jõe) veetaseme tõusu kiirus on kõrge suurvee korral 15-40 cm ööpäevas ning madala suurvee korral 10-25 cm ööpäevas, Soome lahe vesikonna jõgedel on see vastavalt 3-30 ja 1-5 cm ööpäevas. 1951.aastal ulatus Pärnu jõe maksimaalne veetaseme tõusu kiirus Oore piirkonnas 178 cm-ni ööpäevas. Nendel jõgedel, mille veetaset mõjutavad suured järved (nt Emajõel), oli aga isegi kõrgeima suurvee ajal 1956.aastal tõusu ainult 37 cm ööpäevas, madala suurvee ajal 1961.aastal vaid 12 cm ööpäevas.
Üleujutatavaid lamedaid orupõhju nimetatakse lammideks. Enamikku orge ei ujuta suurvesi üle igal aastal, kuid suurveeaastatel on peaaegu kõikide jõgede äärsed orud üle ujutatud. Vesi võib lammile jääda mõnest päevast paari kuuni ja isegi kauemaks. Üleujutuse laius (sõltuvalt lammi laiusest) võib olla 30-500 m, eriti kõrge veeseisu korral ulatuda aga kilomeetrini. Mõnede väljakujunemata oruga jõgede lammidel võib üleujutuse laius olla isegi mitu kilomeetrit. Lammil võib veekihi kõrgus tõusta 30-200 cm-ni. Mõned nõrgalt väljakujunenud lammiga jõed katavad oma veega mitukümmend ruutkilomeetrit maapinda. Suure läbivooluga lamedate kallastega järved ujutavad üle ka oma kaldanõod.
Eesti territooriumil on viis kevadise suurvee all kannatavat piirkonda:
1. Kasari jõe kesk- ja alamjooks.
2. Riisa küla piirkond Halliste, Raudna, Kõpu ja Navesti alam- ja keskjooksul.
3. Väikese Emajõe kesk- ja alamjooks ning Võrtsjärve kaldapiirkond.
4. Emajõe lammiala.
5. Peipsi järve saared ja järveäärne madalik ning Narva jõe ülemjooks.
Kevadist üleujutust soodustavad tegurid on erinevad. Näiteks Soomaal, kus asuvad Halliste, Raudna, Kõpu ja Navesti jõgi, on need järgmised: jõgikonnad on lehvikukujulised, kus lisajõed ühinevad lähestikku, Halliste jõe suudmel on omapärane, peaaegu vastuvoolu asend Navesti jõe suhtes, piirkonnas on tasane reljeef ja jõgede alamjooksu lang on väike. Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede veerežiimi mõjutab maakoore tektooniline rike, mistõttu loodes kerkib maakoor kiiremini. Võrtsjärve ja Väikese Emajõe alamjooksu piirkonna üleujutuste põhjuseks on põhjavee kõrgseis järve lõunapoolsel ning piirkonna aeglane soostumine.
Emajõe Tartu piirkonna kriitiliseks veetasemeks on hinnatud 289 cm üle hüdroloogiajaama nulli ehk 32,50 m BS. Tartu hüdromeetriajaama aegrea algusaasta on 1867 ning sellest ajast alates on kriitiline veetase ületatud juba 23 korral (kahel korral on kriitiline ületatud mitte kevadise suurvee ajal, vaid talvel 1923. ja 2005. aastal). 1999.aasta üleujutuse ajal, mil vesi küündis kriitilisest 8 cm kõrgemale, olid Tartu linna kaldaäärsed kõnniteed vee all. Kogu mõõtmise ajaloo jooksul on Emajõgi ületanud veetaseme kõrguse 339 cm ehk 33,00 m BS 8 korral, viimati 1956. aasta mais. Absoluutne rekord pärineb 1867. aastast, kui veetase oli 6.mail 373 cm üle jaama nulli.
2008 ilmunud raamatust "Eesti ilma riskid", EMHI
